Marju Lepajõe Rahvuslikkust tuleb jaatada ja selle üle uhke olla
Seda tuleb nautida ja kiita.
Kui tahad mingit suurt asja teha, pead olema seotud oma rahva ja keelega seda kõnelevad emigreerunud
kunstnikud-kirjanikud. Kuigi see võib väsitada ja isegi emigratsiooni võib vahel vaja olla. Kerged sünteesid,
millel juurt pole all, ei kanna nii tugevat loomingulist ega vaimset elementi. Rahvuslikkust tuleb jaatada ja
selle üle uhke olla.
Kolmas, mida viimasel ajal alla surutakse, on sõnade täpsus. Euroopalikus kõnepruugis saavad üha
valitsevamaks poliitkorrektselt ümarad ja ebamäärased väljendid. Te olete ka sõnade täpsuse eest
kostnud. Mida eufemismide pealetung meiega teeb?
Kui hakata rääkides pidevalt arvestama asjaolude ja suhetega, siis kõne täpsus nivelleerub ja ähmastub.
Näiteks propageeritakse praegu võõrkeeles kirjutamist. Kui seda teed, hakkad ennast kohe sättima teise
traditsiooni järgi: mugandad, võtad osa asju maha, teed laused lihtsaks, lähed märksõnade peale. Nüansid
jäävad välja