Retsensioon M. Lauri monograafiale „Eesti ala valitsemine 18. Sajandil“.
säilitamist ning kaitsmist ( Balti erikord), siis antud monograafias põigatakse ka Rootsi võimu
aegadesse, et oleks mõistetav kehtiva korra päritolu. Teose lõpetab Katariina 2-se
asehalduskorra kehtestamisega Baltikumis 1783a. , kus Eesti ja Liivimaa nimetati ümber
Tallinna ja Riia kubermangudeks ja kus kehtestati sammasugune valitsemiskorraldus nagu seda
oli Vene riigi teistes osades.
Raamat on üles ehitatud kronoloogilis-sisulisel printsiibil, kus ta vaatleb esimeses osas
„valitsemisstruktuure“, kus on jälgitud siinse valitsemiskorralduse ülesehitust ja struktuure: aadli
ja linnade seisuslikku omavalitsust, kohtusüsteemi, kroonuametkonda, sõjaväge, kirikut ning
korralduste edastamist tagavaid kommunikatsioone. Teises osas „keskvõim ja Balti erikord“
peatub tähtsamatel valdkondadel, millega Baltikumi valitsemist vaadeldaval ajajärgul kõige
rohkem kokku puuduti. Need on maa omandi-, pandi- ja rendiõiguse ning maksustusküsimused,