Essee raamatu "Määravad hetked" põhjal
eerilisi arusaamu.
Üks probleem, mis mulle veel silma jäi, seisnes vajaduses leida viisi, kuidas hoiduda sellest,
et hetkel oluline ei mataks enda alla fundamentaalset olulist. Üks võimalus, kuidas seda
teha, on lähtuda Rooma keisri ja filosoofi Marcus Aureliuse nõuandest ja isiklikust eeskujust.
Marcus teadis vägagi hästi, mis on tegeliku elu mured ja vastutus, sest ta veetis suurema
osa oma teadlikust elust maadeldes üle jõu käivate valitsemisprobleemidega. Aastatel 161-
180 valitses ta kiiret, vastuolulist ja taltsutamatut impeeriumi, mis laienes ulatuslikult
Euroopasse, Põhja-Aafrikasse ja Kaug-Itta. Marcus oli ka pontifex maximus, Tooma
religiooni ülempreester ja Rooma kohtu kõrgeim võim. Kui tema tervis halvenes, veetis ta elu
lõpupäevad mitmeid aastaid Roomast eemal, kust juhtis vägesid pikaajalistel sõjakäikudel ja
vallutusretkedel.
On imekspandav, et see koormatud ja praktiline mees oli ka filosoof. Marcus hoolis
annaabi.ee 
