Lihtsam on lammutada kui luua
Piirkonnad,
mis on inimeste aastate pikkuste jõuga ülesehitatud, lõhutakse hetkega kerge päästikule
vajutamisega. Tõepoolest, lihtsam on õhkida kui pidada vastasega sõnasõda. Kurb on see, et
tagajärgi ei osata hinnata. Ilmselt on inimloomusesse kodeeritud laiskus- kui võimalik, siis
minna lihtsamat teed.
Maailmas on kord, et kõik peab tasakaalus olema, nii hea kui halb. Ehk olekski palju tahetud,
et ühiskond oleks veatu ja pidevalt arenev. Ka loodus, keda võib pidada raha- ja
valitsemisehulluses erapooletuks, peab vajalikuks mõnikord loodud lammutada. Olgu
katastroofiks tsunami või mõni kena naisnimega orkaan, tagajärjed on masendavad. Kelle
poole siis näpuga näidata?
Asja positiivne külg on see, et loomine ja lammutamine on koos eksisteerivad vajalikud
tegevused. Kui üks toimiks ilma teiseta, siis kaoks tasakaal. Lõputult ei saa luua ilma, et
vahepeal midagi ei lammutataks ning vastupidi. Lammutamine peabki olema vast lihtsam
sellepärast, et see on loomise alus