Katoliku kirik, ristisõjad, keskaegsed ülikoolid
diktaat. Sisuliselt nõudis paavst, et ilmalik võim lõpetaks kiriku asjadesse sekkumise ja ühtlasi tunnistaks
vaimuliku võimu ülimuslikkust. Loomulikult ei tahtnud keiser sellega nõustuda. 1076. aastal kuulutas
selleaegne keiser Heinrich IV välja paavsti tagandamise. Vastuseks kuulutas jällegi Gregorius VII
tagandatuks ka Heinrichi, heites ta ühtlasi kirikust välja. Heinrichil ei jäänud muud üle, kui proovida
paavstilt andestust paluda, sest tema valitsejatroon hakkas kõikuma saksa ülikud olid ähvardanud valida
uue keisri. Nii astuski Heinrich paavsti ette patukahetsejana jaanuaris 1077. Nii jäi Heinrich keisriks, kuid
see ei tähendanud veel investituuritüli lõppemist. See lõppes aastal 1122, kui järgmine keiser Heinrich V ja
paavst Calixtus II sõlmisid Wormsi konkoraadi. Selle järgi valiti vaimulikkond kirikuõiguses kehtestatud
korra alusel ja vaimuliku võimu ametitunnused andis neile paavst või peapiiskop (vaimulik investituur).