Eesti demokraatlikul ja autoritaarsel perioodil 1918-1940
kehtima ainult presidendi nõusolekul.
Sisepoliitika demokraatlikul kui ka autoritaarsel perioodil oli üsna keeruline. 1920. aastatel tekitas
Riigikogus ebastabiilsust näiteks parteide paljusus. Iga partei soovis oma programmi ellu viia ja
parlamendis toimus tihti vaidlemine ainult vaidlemise pärast (nn. ,,poliitiline lehmakauplemine").
Koalitsioonivalitsused ei kestnud väga pikalt, kui arvestada, et viies esimeses Riigikogu koosseisus
oli 17 erinevat valitsust, kusjuures valimistevahe oli kolm aastat. 1930. aastate algul toimus Eestis
sisepoliitiline kriis. See kriis seisnes rahva rahulolematuses elujärje halvenemise tõttu, aga ka
poliitikute suutmatusest lahendada riigi siseküsimusi, mille asemel tegeleti suuresti erakondi
puudutavate küsimustega. Rahva rahulolematus senise korraga lõi eeldused autoritaarse riigi
tekkeks. Sooviti näha riigi eesotsas kindlakäelist juhti . Autoritaarsel perioodil sunniti sisepoliitikas
annaabi.ee 
