Kohalikust omavalitsusest Eesti Vabariigis aastatel 1918-1940
administratiivse valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta", mille kohaselt liideti Eesti
kubermangud senise Liivimaa kubermangude eestikeelsete aladega nagu Tartu, Võru, Viljandi,
Pärnu ja Saaremaa kreis. Kubermangu seaduslikuks organiks sai maanõukogu, maakondades
maakonnanõukogud. Maakonnanõukogude endi otsustada jäi, mis keeles käib asjaajamine, kuid
tingimuseks oli see, et asju pidi saama ajada ka vene keeles. Kuna inimestel puudus
valimiskogemus, pidas tähtsaks kumbermangukomissaar J. Poska, et inimesed saaksid hakata
valima ning kuuleksid sellest rohkem, et see kajastuks rohkem läbi meedia ja ajalehtede, st vastutas
tehnilise poole eest. Maakonnanõukogud valiti nimekirjade alusel. Võrreldes hilisemate aegadega,
oli maakonnanõukogu tegevus algusaastail tunduvalt aktiivsem. Nõukogude koosolekud kestsid
päris pikalt kuni 3 päeva, mis jäi ka pooleli tihti vaid seepärast, et kaugemalt tulevate saadikute sai
toiduvarud said otsa
annaabi.ee 
