Mats Traat
looduslüürika kogumikud “Septembrifuuga” (1978) ja “Sügislootus”
(1986). Ent Traadi energiavarud ega sisepinged pole veel kahanenud,
endiselt jääb ta üleva, valulise ja ausa elu kirglikuks propageerijaks.
Mats Traadil on tavaks komponeerida ühe ning sama ajavahemiku
värsiloomingust eriilmelisi kogusid. Näiteks hõlmab “Laternad udus”
värsse aastaist 1963 – 66, “Ilmakaared” (1970) aga aastaist 1962 – 67.
Enamasti on niisuguste valimike koostamise printsiibiks sisulis-
meeleoluline ühtsus, vähemal määral ka kontrastipõhimõte.
Nimetatud kaks kogumikku fikseerivad Mats Traadi luule märgatava
teisenemise. Kui ta seni lähenes maailma nähtustele eelkõige laialt ja
ekstravertselt, hajutas oma põlvkonna tõekspidamisi kuulutavate
värsside siseenergiat ning ta talitsematud emotsioonid kahandasid
mõttemahtu, siis nüüd on selgelt näha, et luulemina üritab vaadata