Eutanaasia
piirenguteta tagamine ja seda kõikvõimalike vahenditega, isegi siis, kui pole
mingit väljavaadet teadvuse taastamiseks. See ekstreemne seisukoht
meditsiini reaalsuses vaevalt kehtib (4., lk 2381).
Briti arst John Lorber tegi ettepaneku ravida teatud kaasasündinud seljaaju
väärarengut juhtudel, mille puhul sünniviga pole ulatuslik. Ulatusliku vea
puhul on surm selle haiguse puhul vältimatu. Nüüdseks rakendataksegi
peaaegu kõikjal pakutud valikravimist. Ravimiseks valimata lastel lastakse
surra - loomulikult leevendades valu ning vältides nälga ja janu. Utilitaristlik
eetik esitab siinkohal küsimuse: kui peetakse õigeks lootosetult haigete laste
surralaskmist, miks siis arvatakse valeks nende valutu ja kiire surmamine?
Õige on utilitaristlik argument, et passiivse ja aktiivse eutanaasia vahel pole
teatud erakorralisis olukorris mingit moraalset vahet. Seda argumenti ei saa
"inimelu pühaduse" traditsionaaleetikaga kokku sobitada
annaabi.ee 
