Eesti Kirjanduse Ajalugu II
On leitud, et Underil on baltisakslastele omane subtiilsus. 1930ndate tekstide nihked on
hilisperioodi alus: hakkab kirjutama Eestit seda fokuseerides, õiget isamaaluulet tal varem polnud.
3. Siuru-järgne (1940.–1960. aastad), hilislooming.
1920ndatel leitud tasakaal säilib, lisandub eleegilisus, mida mõjutab pagulus (igatsustunne, isiklikus plaanis minevikku
pöördumine). Hiljem Under väldib ekstaatilisust, retušeerib seksuaalset avameelsust, kui oma luuletusi muudab
valikkogude tarbeks. Isamaaluule tähtsustub 1940–50ndatel. I kandepunkt on kogu „Mureliku suuga“, järgnevad paguluses
välja antud raamatud „Sädemed tuhas“ ja „Ääremail“. Luulekogus „Sädemed tuhas“ on osaliselt vanade luuletustega, sest
sõja järel luule kirjutamise tihedus väheneb paguluse ja sõja tagajärjel, kuigi on veel kirjutamisvõimeline. „Jõulutervitus
1941“ on üles ehitatud vast alanud sõjatemaatikale ja küüditamisele