Sõnamõrvar
Oli kusagil keskpäeva paiku. Ma istusin üleval kiikdiivanil ja lugesin raamatut, kui
kuulsin mingit häält. See oleks nagu öelnud:
"Jasmiin, sa saad vabaks!" Ma tõusin püsti ja vaatasin magamistoa uksest sisse. Voodil
istus Ididsikine! Ma panin ukse kinni ja mõtlesin veidi. Tegin uuesti ukse lahti ja seal
polnud enam kedagi.
"Imelik...!" ütlesin endamisi. Järsku hakkas mu medaljon helendama ja ma tundsin
midagi imelikku. Ma muutusin lõdvaks ja ma hakkasin ise ka valgust kiirgama.
Valgusvihtude vahelt tulid läbi mustad täpid, nagu liiv, aga eemale nihkudes need
haihtusid! Ma muutusin nõrgaks. Järsku nagu plahvatas mu kaelas rippuv medaljon
miljoniks killuks ja siis need killud haihtusid. Ma muutusin järsku nii nõrgaks, et isegi
minestasin. Ma kukkusin teadvusetult maha.
"Jasmiin! Kuule, su boss helistas! Jasmiin! Haa! Jasmiin, mis on! Mis juhtus?" Andres
hõikas mind trepist üles tulles, aga kui ta üles jõudis, leidis ta minu ja oli meeleheitel. Ma
annaabi.ee 
