Hea tsaari kujund ja ärkamisaegne Eesti ajakirjandus
oli see pelgalt helesinine unistus? Ei! Nüüd võis avalikult probleemidest rääkida ja
nõuda lahendust, kartmata, et järgnevad sanktsioonid. Arvamused ja arutlused olid
vägagi teretulnud, sest läbi selle rahvas areneb, arvas Aleksander II (Radzinski 2005).
Avaliku arvamuse ja kirjasõna levik ei muutunud sellega seoses mitte ainult
Venemaal see puudutas ka Eestit. Nagu hiljem põhjalikumalt selgub, oli
ajakirjanduse roll ühiskonnas väga tähtis. Läbi selle levitati valgustusideesid, räägiti
iseseisvast rahvast, oma riigist; julgemad kirjamehed koguni kritiseerisid valitsejat
ning olukorda riigis. Veel mõnikümmend aastat tagasi polnud kirjasõna levik
tsensuuri tõttu sellises kontekstis mõeldavgi.
Eestlastele kasuks tuli ka see, et otseselt polnud me ei Baltisaksa ega Vene võimu all.
Ajal, mil suuriigid vaidlesid ja omavahel maid jagasid, otsustasid väikeriigid ohjad
enda kätte võtta. Suureks üllatuseks ei asunud eesti rahvuslased ei saksa ega vene