Antiikaja pärand Euroopa kultuuritraditsioonis
Esimese ja viimase päeva
emotsionaalne tähtsus on üle sajandite meienigi kandunud. Tollal toimusid esimesel päeval suured
ohverdamispidustused ning kõik, kes mängudega seotud osavõtjad ja kohtunikud andsid vande.
Esinesid oraatorid ja poeedid, kes mänge luuletustes ja kõnedes kiitsid ning ülistasid. Tõsi,
tänapäeval enam ei ohverdata ega ka anta personaalset vannet, kuid kõnedes ülistatakse mänge
jätkuvalt ning poeete asendavad lauljad, tantsijad, näitlejad, heli- ja valgustehnikud. Kui vanas
Kreekas võis osalejate tugevuse, kiiruse ja osavuse põhjal saada aimu vastava riigi sõjalisest
võimsusest, siis praegu näitab ava- ja lõputseremoonia efektsus korraldajamaa kunstiinimeste ja
tehnika arengutaset. Ning vande asemel annab korraldajamaa sportlane olümpiatõotuse, tehes seda
kõigi osavõtjate nimel. Omamoodi vandeks võib pidada ka olümpiatuld, mis mängude kestel tuletab
kõigile meelde, et tegemist on rahuajaga, kõik on sõbrad, sõdida ei tohi.