Gustav Suits
Meid ootab see maa
ja küsib, kas tuleme juba.
Kõik tuled, mis on, pangem põlema,
et sära saaks kodune tuba.
Võitlusmeel, mida luuletustes õhutatakse on eeskätt vaimne. Selle konkreetne sisu jääb
romantismipäraselt täpsemalt piiritlemata.
,,Noored sepad"
Rauda taome,
terast taome,
teeme mõõga, teeme oda,
et võiks kaitsta oma koda.
,,Mehed"
Tormi ees murduvad tammepuud,
kindlad on mehed aatele truud.
,,Lõpp ja algus" seda pingestab mingi uue riigi- valgusriigi ootus.
Me seisame kahe riigi väraval:
see üks on pimedus ja teine valgus.
Me, noored, ootame pilgul säraval:
nüüd see ligineb: lõpp ja algus!
Viimaks ometi!
,,Noorte laul"
Las kasvame, me tõusev sugu,
ja ootame, et tuleb tund:
kord neile, kes veel näevad und,
me müristame kõrvu sõjalugu!
Ka üksikisikule keskenduvas luules protestib Suits väljastpoolt tuleva surve vastu. Ilmekas
näide selle kohta on trotslik ,,Pöörase laul", mis on kirja pandud hullumeelse või selleks
annaabi.ee 
