Luulepõimik
Elurada
Me käime kinnisilmi elurada,
kui mängiksime vainul pimesikku,
et teisi püüda, ja ennast kaotada.
Ja eksimine kordub vastastikku,
jalg väärataks, teelt kõrvale viib
sammu.
Rind pakitseb, ei aima tulevikku.
Kui aga kahanenud noorusrammu
ja lahtunud kired, vaimustusehumal-
siis märkame: aeg koju minna ammu.
Ja tunded selguvad, ja valguskumal
silm sihti näeb ja otsitavat rada,
ja päike vaob eluõhtu sumal,
et viimast tõde surmas avaldada.
Karl
Eduard Sööt
Hommik
Igal hommikul uuesti sünnin ma
roosana linade valevast vahust.
Kuldset liiva päike kui pilluks
vastu mu väikeseid uniseid ruute
kutsub mind sala kui kutsutaks
pruuti.
Süda mul pudeneb mitmeks killuks.
Aed on täis rohelust, tilku ning
jahe kui kaev
annaabi.ee 
