Vaibakunstnik Anu Raud
väga palju Kihnus ja Ruhnus.
“See on mulle armas, tegelik elu. Ma ei peagi linnas vastu, siin on nende elementidega
nii: maa on asfaldi all, no katsu sa kobestada. Vesi tuleb ainult kraanist. Vett ei vulise,
oja äärde minna ei saa, ujuma ei saa kohe, kui tahad. Ja ega ta teab mis hea juua ka ei
ole. Sa ei näe hommikul ärgates tuldki, ei saa ahju tuld tehagi.
Järgmine asi – õhk, taevatähti ei näe, valgustid on ees. Valgusereostus, mürareostus,
isegi tarkusereostus – liiga palju teadustöid, igasuguseid.
Kõige suurem süüdlane on see inimene, kes leiutas veekemmergu. Praegu jookseb
solk pilvelõhkujast ka mere poole...
Minu vanaisa oli maru mees, siitsamast talust. Kord tuli juudi kaupmees raamatutega
õue peale. Minu isa, tulevane kirjanik, oli väga elevil, ootas, et nüüd isa ostab mõne
raamatu. Vanaisa läkski välja, vaatas – oli ilukirjandust ja ajakirjandust. Rahakott oli ka
peos