"valgusenatukese" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

vahetpidamata oli pööratud kuhugi kongi nurka, mida väljast näha polnud, pilk, mis selle kannatava hinge tumedad mõtted nagu tervenisti mingile salapärasele esemele oleks koondanud. Niisugune oli see olend, keda ta eluaseme järgi kutsuti «vangiks», riiete järgi aga «patukahetsejaks». Kõik kolm naist -- Mahiette'i ja Oudarde'i juurde oli tulnud ka Gervaise -- vahtisid läbi aknaaugu. Nende pead tegid vangikongi veelgi pimedamaks, kuid õnnetu, kellelt nad sellega valgusenatukese riisusid, ei teinud neist väljagi. «Ärme teda eksitame,» ütles Oudarde tasa. «Ta palvetab hardalt.» Samal ajal silmitses Mahiette järjest kasvava ärevusega seda kõhetut, närbunud, sagris juustega pead ja ta silmad valgusid vett täis. «Küll oleks imelik...!» sosistas ta. Oma pead läbi õhuava trellide pistes läks tal korda pilku heita nurka, kuhu õnnetu vangi pilk oli kiindunud. Kui Mahiette pea tagasi tõmbas, oli ta nägu pisaraist märg. «Kuidas seda naist kutsutakse