RALPH WALDO EMERSON
Me peame leidma
seltskonda omadel tingimustel, seda vastu võtma või sellest keelduma kõige tühisemalgi
põhjusel. Ma ei või endale lubada sõbraga palju vestelda. Kui ta on suur, teeb ta mu nii suureks,
et ma ei suuda laskuda vestlusse. Suurtel päevadel hõljuvad eelaimdused mu ees taevalaotuse all.
Siis pean ma end nendele pühendama. Ma lähen tuppa, et neid tabada, ma lähen välja, et neid
tabada. Ma kardan vaid üht: et ma võin need taevasse taanduvad, nüüd veel vaid heledama
valguselaiguna kumavad käest kaotada. Siis ei või ma endale lubada sõpradega rääkimist ja
nende nägemuste uurimist, ehk küll ma neid hindan, sest ma kardan kaotada enda nägemuse.
Muidugi teeks sellest kõrgest pürgimusest, sellest spirituaalsest astronoomiast või taevatähtede
püüdmisest loobumine ja alla teie sooja sümpaatia juurde laskumine mulle mõningast argist
rõõmu; ent ma tean hästi, et siis jääksin ma igaveseks leinama oma vägevate jumalate haihtumist.
annaabi.ee 
