keskendunud naisterahva punasele peakattele ning tumesinisele rüüle (foto 4). Kogu maali aluspõhjaks kasutatud ookritoon kumab läbi kaetud kihtide, tekitades sooje värvilaike muidu üldiselt külmale toonivalikule. Õrn oranzikas varjund tüdruku näol on peegeldus kübaralt, mis ilmestab muidu üsna tuhmi nahatooni. Foto 4. Johannes Vermeer ,,tüdruk punase kübaraga" (1665) Nägu ilmestavad ka pisikesed, aga suure tähtsusega valguselaigud kõrvarõngastel, ninal, silmal ja huulel (foto 5). Foto 5. Tumepunase kübara äratab elule helepunane ning oranz varjund selle ülaääres ning tume violetne vari kübara äära all. Rüü kangavoldid on esile toodud erinevate siniste värvivarjunditega, millele annab lõpliku elavdava joone jääsinine toon seal, kuhu valgus kõige intensiivsemalt peegeldub. Vermeer kasutab varjukohtades rohekaid toone (näiteks
olnud. Taevas oli nüüd juba pisut hall; ma läksin metsa ja heitsin maha, et enne söömist veel magada. 8. PEATÜKK Kui ärkasin, oli päike nii kõrgel, et ma arvasin kella kaheksa läbi olevat. Lamasin rohus jahedas varjus; mõtlesin igasugu asju ja tundsin, et olin puhanud ja et mul oli õige mõnus ja et olin rahul. Nägin päikest läbi paari augu lehestikus; muidu aga oli kõik hämar -- nii suured olid puud ümberringi. Maas oli valguselaike, kuhu päike lehtede vahelt paistis, ja valguselaigud liikusid pisut üles-alla, näidates, et ülal oli 248 natuke tuult. Paar oravat istusid oksal ja lobisesid mu poole väga sõbralikult. Olin nii kangesti laisk ja mul oli nii mugav, et ma ei tahtnud tõusta ega süüa keeta. Noh, tukkusin veel, siis kuulsin jõelt nagu sügavat kõminat. Tõusin üles, toetusin küünarnukile ja kuulasin; varsti kuulsin seda jälle. Hüppasin üles ja läksin vaatasin lehtede vahelt; nägin kaugel, umbes parve kohal suitsukobärat veepinnal. Samas oli
annaabi.ee 
