Tulevikumälestusi meenutades
Ei ei. Nii ei saa, mine juba!'' ütleb mu parim sõber. Ja
nii ma astungi lavale. Tumepunased eesriided vaatavad mulle veel otsa, ruum läheb äkitselt
pimedaks, publik tasaneb.
Süda tuksub põues kohutavalt kiiresti ja tugevalt, ma tunnen ennast justkui võistlustel enne
saja meetri jooksu, kõhus keerab, väga ärev on olla. See tunne on joovastav, õrnalt värisen,
aeg tundub täpselt nagu seisvat. Ja järsku eesriie tõuseb. Ma näen pimeduses publikut.
Valgusehelk valgub minu peale.
See unenägu on mul jäänud müstiliselt hästi meelde ja seda oma üliäkilise lõpuga, mis seisnes
tormilise äratusega minu sünnipäeva hommikul, kui mulle lauldi ja toodi tort. Kahjuks ma ei
saanudki teada, mis unenäos edasi toimus. Kuid selle üle olen palju mõelnud, mis oleks
võinud saada. Ei mõelnud ega mõtle ma sellest peale unenäo nägemist ja nüüd, vaid olen
teinud seda kogu aeg. Usun, et väikene klipp, mis magades silme eest mööda jooksis, muutis
annaabi.ee 
