"valguseallikaissegi" - 1 õppematerjal

Tõde ja Õigus II Terve tekst

omanik enda karja enam õieti toita. Oo! Indrek oli teissuguseid sama tõugu loomi näinud, hoopis teissuguseid! Tal tuli meelde keegi valla korda käiv tüse ja poolpime, poolkurt vanatüdruk, keda ema oli alati nagu oma last kasinud, kui ta jõudis oma korraga jälle Vargamäele, kuhu pidi jääma nädalaks. Aga ikka sai nädalast kuu, vahel ka poolteist, sest kuidas viia vanainimest edasi, kui ta nädala lõpul aina nutab ja nutab oma pimedate silmadega ning kui neisse kustunud valguseallikaissegi tekib nagu heledam helk, kui lubad ta jätta veel üheks nädalaks. ,,Tegid ta puhtaks, las ta nüüd olla pealegi veel," kuulis ta siis isa ütlevat emale. Aga ei olnud kasu, et ema jättis vanainimese veel üheks nädalaks ja siis veel üheks, sest suure tönniga lahkus ta kord ometi Vargamäe eluhoonetest, vahtides emale oma imelikult suurte pungis ja kustunud silmadega otsa ning öeldes: ,,Kui jumal ikka veel kordki laseks mind perenaist näha