Eesti keskaeg
põhihuvi kaldus õigusliku ja poliitilise ajaloo vastu. Garlieb Merkel lõi uue
põhivoolu, kus põliselanike vallutuseelne ajalugu võttis positiivse värvingu ning
röövellike vallutajate kehtestatud feodaalkorda suhtuti negatiivselt. Eesti rahvuslik
ajalookirjutus sündis valgustatud saksa ajalookirjutuse (G. Merkel) pinnaselt C. R.
Jakobsoni poolt peetud ettekanne "Eesti rahva valguse-, pimeduse-, ja koiduajast."
See on käsitlus saksa röövvallutusest, mis tegi lõpu eestlaste muistsele valguseajastule
ja kehtestas uue, pimeduse ajajärgu. Sellest tekkis kujutelm "Seitsmesaja-aastasest
orjatööst." Teadaolevalt esimesena kirjutas "Eesti keskajast" Villem Reiman. Ta
hõlmab perioodi eestlaste asumisest Läänemere idakaldale kuni Jüriöö ülestõusu
lõpuni 1345. aastal. Järgmine peatükk 1345-1561 käsitleb eelkõige saksa ordu
võitlusi. Reimanist sai alguse traditsioon käsitleda 13. sajandi vallutust kui
vabadusvõitlust. Käibele läks termin "Muistne Vabadusvõitlus
annaabi.ee 
