Jutuke - Õunkübarad
Helendus läbis kogu metsa, kus iganes leidus
sõnajalgu: tammede kõrval, lohkudes, soppides, küngastel, samblapuhmaste najal kõikjal.
,,Sõnajalgade õitsemine..." lausus Elisa vaimustuses ta oli sellest legendist hästi teadlik;
kes kordki elus näeb sõnajalgade õitsengut, omandab tervendava võime kogu eluks piisab
vaid meelde jätta sõnajalaõite maheda valguse aistingu, et seda taas hiljem meenutada. Et
mälestusi naljalt teisele pärandada ei saa, on neid 'valgusarste' väga vähe alles.
,,Kuid kas mitte suvel nad ei õitsenud?"
,,See on vaid kaitsekate väljamõeldis, et kurjad jõud võimu endale ei saaks."
,,See on nii ilus..."
,,Hinge kütkestuma panev, kas pole?"
,,Jah."
Õitsemine jõudis lõppstaadiumi, kus valgelillakad õrnad õishelbed lasksid oma südamikust
lahti ja kandusid metsahingusega tammede vahele. Nad taassündisid nümfidena, et
annaabi.ee 
