"valgusaastatega" - 1 õppematerjal

Tõde ja Õigus II Terve tekst

Kui ta seisaks meist vähemalt kuu kauguselgi, nii et võiks teda tähetornis selle suure pikksilmaga vaadelda -- selili maas vaadelda, siis ehk saaks pisut teada, mis on inimene. Aga nüüd ei saa. Kui nad ükskord jällegi seisid professori ümber mäenõlvakul, jalge all linnatulede virvendav sigrisagri, pea peal särav tähtede lõpmatus, hakkas ta neile jutustama linnuteest ja udukogudest, mis ka ainult kauged linnuteed, nagu ta kinnitas. Ta pildus enese ümber kümnete, sadade, tuhandete valgusaastatega, aga ta tegi seda nõnda, nagu tähendaks see ainult paaritunnilist kõnniteed tähtedevahelises ilmaruumis. Ta rääkis tähtedest, mis tormavad pöörase kiirusega otseteed meie sihis, ja teistest, mis eemalduvad meist samasuguse ajuga. Neist viimastest oli tal nagu kahju, sest ükskord võivad nad kaduda ilmaruumi lõpmatusse ning taevas on siis üks täht vähem. Inimene võib-olla elab alles maakeral, tema võib-olla on oma