V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
võinud teda ära tunda. Kes see võis olla?»
Tundmatu ei vastanud sõnagi, kuid jättis äkki sõud-.mise seisma, ta käed langesid elutult
alla, ta pea langes rinnale ja Esmeralda kuulis kramplikku ohkamist. Tütarlaps väratas: ta oli
neid ohkeid varem kuskil kuulnud.
Omaette jäetud paat läks mõnda aega pärivett. Kuid mees mustas ajas end sirgu, haaras
uuesti mõlad ja hakkas vastuvett sõudma. Teist korda möödus ta Jumalaema kiriku saare
ninast ja juhtis paadi Heinasadama valgmasse.
«Vaadake,» ütles Gringoire, «seal on Barbeau loss. 'Oodake, õpetaja, vaadake neid
imelikult nurgelisi musti katuseid, näete, seal nende madalate, narmaliste, räpaste,
määrdunud pilvede all, kus kuu on laiaks rud-
1 Kitsiduse vaslu (lad. k.).
454
jutud ja laiali valgunud nagu katkilöödud munarebu. . See on tore loss. Seal on üks kabel,
mille väike võiv 0n täis kaunilt voolitud kujusid ja mille kellatorn on õrnalt läbipaistvaks
nikerdatud