värvidele. Mul on kahju näha, kui kellelgi on koduseinad hoolikalt ookriks võõbatud, et selline kena neutraalne peaks ju kõigile sobima. Ei mõista, miks pidi keegi ilusa valge seina ära rikkuma. Tasapisi olen tundma õppinud ka ookri voorusi. Ooker on aus. Neooni ja effektitsemise virr-varris jääb ta ikka endaks. Jah, ta pole mingi staarvärv, kuid kõrvalosatäitja rolli võib ta oivaliselt sobida. Nagu must ja valgegi lööb ta teise värvi särama. Maalitunnis värvin alati esimesed piirjooned ookriga, sest eksimist on nii kerge siluda. Õrnad ookrid jooned annavad figuurile mingi aura, tugevad värvid paneks talle piirid. Ooker on tolerantne, teda saab teistega integreerida ja vajadusel katta. Nagu paljudel pruunikatel toonidel on ka ookril maandav võim. Seda värvi esineb looduses palju, nii on temaga kerge samastuda. Sel sygisel tabas moemaailma tõeline ookribuum. Kõige ihaldusväärsemaks
tilluke ja armas, sellega on nii võimatu käia, et emale paistab, nagu näeks ta ilmsi oma last. Ta naeratab talle, suudleb teda, kõneleb temaga, küsib temalt, kas see tõesti võimalik on, et jalg nii väike võib olla; kui laps eemal on, siis jätkub sellest ilusast sussike-sest, et silmade ette kerkiks õrna ja hapra lapse kuju. Talle paistab, et ta teda näeb, ta näebki teda üleni rõõmsana ja elavana, ta peeni käekesi, ümarat peakest, ta süütuid huuli, selgeid silmi, mille valgegi on sinkjas. Kui on talv, roomab ta põrandavaibal, ronib suure vaevaga pingi otsa, ema aga väriseb kartusest, et ta võib tulele ligi pääseda. Suvel ukerdab ta õues ja aias, rebib rohtu sillutisekivide vahelt, vaatab lihtsameelselt ja kartmatult suurtele koertele ja suurtele hobustele otsa, mängib konnakarpide ja lilledega ning paneb aedniku torisema, kui see 1 8 9 lillepeenardel liiva ja aiateedel mulda leiab. Tema ümber naeratab, särab ja mängleb kõik nagu ta ise
annaabi.ee 
