Tõde ja Õigus II Terve tekst
Inimene peab ikka
ja alati kasvatama tõde, tõde ja veel kord tõde, et võiks viimaks ometi sündida see paratamatu
ürgtõde, mis lunastab kuradi, selle ainukese neetu maailmas. Aga vähe on neid, kes seda
mõistavad, peale minu ei kedagi. Hiljuti ei mõistnud ka minagi seda, sest muidu poleks ma oma
isale valetanud. Ja kas aimate nüüd, mis on need kalmud kui niisugused siin üksteise kõrval? Ei
aima? Need on valevirnad, üks virn teise kõrval, sest ei puhka siin kalmistul ainustki, kes poleks
ise valetanud kellegi surisängil ja kellele poleks valetatud sealsamas. Igal pool ainult vale, vale
ja vale. Hirmus! Aga veel hirmsam tuleb." Kõneleja lähendas oma nagu palavikus kilavad silmad
Indreku omile ja ütles saladuslikult: ,,Meid endid ootab sama vale. Isegi surisängil ei kuule me
tõtt. Mõistate? Isegi surisängil mitte. Ja kui te ka jumala keeli paluksite, kordki tõtt kuulda,