Aino Pervik
poleemika. A. Pervik vaatab julgelt näkku konfliktidele, ei tee mööndusi ega järeleandmisi
nende arendamisel. Ta haarab kergelt ka muid koolielu kitsaskohti, noorte suhteid
vanematega, vanemate omavahelisi suhteid (R. Krusten 1979: 147). Kujutades ühte keskkooli
lõpuklassi ja peategelasena isepäist tütarlast Nelet, on autor taotlenud sisendada suuremat
sallivust teisitiolemise ja enesetoetamise eri viiside suhtes. Samuti on kirjanik välja astunud
valevagaduse ja moraalse kitsarinnalisuse vastu. (R. Krusten 1995: 211).
„Õhupallile“ järgnes praktilisi kodutöid õpetav „Kaarist on kasu“ (1971), juttude püüdeks on
lastes tööhuvi äratamine. Autor juhib lapse tähelepanu tolmupühkimisele, pesemisele,
köögitöödele, lauakatmisele, nööbiõmblemisele.
Aino Pervik on kirjutanud ka mõtte- ja sõnamänguliste lühipalade kogu „Umbluu“ (1972).
Perioodikas on ilmunud Pervikul ka novelle ja lastejutte (E. Nirk, … 1975: 270)