Järgmisel hetkel tuli kiirabi. Alex viidi haiglasse ning ka Lelet viidi kuskile, kuid tüdrukul oli täiesti ükskõik, kuhu. Kui sellises narkouimas olla, siis on igalühel suhteliselt suva vist. Järgmisel hommikul ärkas Lelet politseijaaskonnast. Sealt teatati, et Alex on haiglas ning tema kaks nooremat venda leiti keset ööd näljastena ja hirmunult tänavalt ning viidi jaaskoda, kus neile tädi Ülle järgi tuli ning enda juurde viis. Kui Lelet oli uurijatele valetand ning öelnud, et kogu kraam tema taskutest kuulus talle, lasti tal lõpuks minna. Lelet läks haiglasse Alexi juurde. Seal olid Laura ja Gerri. Nad ütlesid, et asi oli Alexi südames. Kui poiss lõpuks toibus lasti noored palatisse teda vaatama. Laural ja Alexil oli aga uudis. Nad kavatsesid abielluda. Leleti maailm varises hetkega kokku. Ma oleks vist aknast alla tahtnud hüpata. Ma ei oleks suutnud kuulata, kuidas mu eluarmastus kellegi teisega abielluda kavatseb. Kuid Lelet võttis seda
Silmanägemine on küll kadunud, aga kõrvad kuulevad veel pisut." Nende sõnade järele pöördus ta äkki Indreku poole, vaatas talle ainiti otsa ja küsis: ,,Miks te mulle vanainemisele valetate? Miks te ei räägi härra Maurusele tõtt? Jätsin ma teid selleks ilma koolirahata siia, et te peate mulle valetama hakkama? Need, kes maksavad või kellele mina maksan, valetavad muidugi küll. Aga miks valetate teie? Mina ei maksa ju teile ja teil pole ka mulle midagi maksa." ,,Enne ma ei valetand, siin olen õppind," vastas Indrek lausa, sest lõpuks ometi tahtis ta midagi südamelt ära ütelda. ,,Kes on teid siin õpetanud valetama? kes on õpetanud? Ütelge ta nimi, andke ta vanahärra Mauruse kätte! Kes see on?" ,,Teie ise, härra Maurus," vastas Indrek vaikselt ja nagu endalegi ootamata. ,,Häbemata! Häbemata!" karjus direktor ja hakkas mööda suurt tuba edasi-tagasi jooksma. ,,Herr Ollino, Herr Ollino! Herr Ollino, olete kurt või?! Tulge siia, tulge jalamaid siia! Häbemata
annaabi.ee 
