Jagaksin suhtlemisoskused kaheks, esiteks, sellised oskused, mis on vajalikud märkamaks suhtlemises toimuvat tõlgendamisoskused ja teiseks, oskused käituda eesmärgipärasel viisil sooritusoskused. Inimene, kes on sotsiaalselt kompetentne oskab hinnata tekkinud olukorda ning teab, kuidas oleks korrektne toimida, ilma tülli ajamata asjasse sekkunud osapooli ning viima nende vahel läbi edukaid läbirääkimisi. Samuti mõistab ta valeuskumusi, sotsiaalseid valetamisi ja sarkasmi. Kompetentne inimene ei ,,kaota pead" kunagi, vaid suudab jääda pädevaks ka konfliktses situatsioonis. Tema oskuste hulka kuuluvad kuulamis-, kehtestamis-, konfliktilahendus-, koostööl põhineva probleemilahendus- ja suhtlemisoskuste valimisoskus. Inimesed, kellel on sotsiaalsed oskused olemas, suudavad oskuslikult suhelda teistega, pannes kergesti tähele teise poole reaktsioone ja tundeid, suudavad juhtida ja organiseerida ning lahendada konflikte
suuremal määral kui teisel. Näiteks, kas on võimalik, et valetaja on ,,valetamise ala,, nii treenitud nagu pikamaa jooksjal pulss, et reaktsioonid on vaevu märgatavad? Ja mis see valetamine tegelikult on? Kas on üldse võimalik, et valetamist saab eristada tõerääkimisest? Inimene ei saa valetada kui ta ei tea tõtt, seepärast on väga ilmselge, et ka valetamise puhul peab aktiviseeruma tõerääkimise piirkond, muidu inimene ei oskakski ju valetada. Samas on ka valetamisi mitmeid erinevaid. Spontaanne valetamine, läbimõeldud valetamine. Ma leian, et küsitavaid kohti on niivõrd palju, et tänapäeval on väga raske toetudes valedetektorile langetada kohtuotsuseid. 4
annaabi.ee 
