A.dumas Kolm musketäri terve raamat
mind.»
«Härrad,» ütles Aramis, «kuulake mind!»
«Kuulame Aramist,» laususid kolm sõpra.
«Eile olin ma õpetatud teoloogiadoktori juures, kellega ma mõnikord õpingute pärast
konsulteerin ...»
Athos naeratas.
«Ta elab üksildases linnaosas,» jätkas Aramis, «tema harjumused ja elukutse nõuavad
seda. Just siis kui ma väljusin tema juurest. . .»
«Just siis? Kui te väljusite tema juurest?» küsisid kuulajad.
Aramis näis end pingutavat otsekui inimene, kes täies valetamishoos järsku ootamatu
takistuse tõttu on sunnitud peatuma. Kolm kaaslast silmitsesid teda küsivalt,
104
kõrvad kikkis -- Aramisel ei olnud enam võimalust taganeda.
«Doktoril on õetütar,» jätkas Aramis.
«Ah, või tal on õetütar!» katkestas teda Porthos.
«Väga auväärne daam,» ütles Aramis.
Kolm sõpra puhkesid naerma.
«Kui te naerate või kahtlete,» jätkas Aramis, «ei saa te midagi teada.»
«Usume nagu muhameedlased ja oleme tummad nagu katafalk,» vastas Athos.