olid nad mõlemad patused ja abt ei saanud mungale midagi teha. Arvan, et ka tänapäeval on inimeste iseloom küllaltki sarnane novellides kirjeldatule. Rikkus ja mõjuvõim teeb inimesed ahneks ja ülbeks, vaesus muudab enamus, aga vähem omakasupüüdlikumaks ning ausamateks inimesteks. Ka nüüdisaja inimesed petavad, vassivad ja valetavad, peetakse armukesi. See kõik näitab, et hoolimata kõigest on inimeste üldine iseloom väga vähe muutunud ja igasugused vassimised ja valetamised on lihtsalt inimeste loomuses. Minu enda hinnang raamatule on küllaltki hea. Loetud novellid olid küllaltki huvitavad ja kaasahaaravad. Mulle meeldis see, et novellid olid lühikesed ja neid oli küllaltki kerge lugeda. Mõned lood olid küll sisult ja moraalilt küllaltki sarnased kuid sellest hoolimata soovitaks seda raamatut kõigil lugeda ja arvan, et tolle aja kohta on see tõesti väga hea raamat.
ainuõige ja mille järgi peaks talitama. Kui inimene mõistis teatud olukorras tõde teisiti, kui kohtunik või uurijad, siis kas on ikka õige lasta sellel inimesel otsustada, kes pole sama asja samas olukorras kogenud? Kui eksisteeriks ainult tõde, kõik valed ja muud jamad üldse poleks olemaski, siis poleks ju ka kohtumõistjat vaja, kes teinekord süütult hukka mõistetud inimesel pea maha lõikab. Aga kust koha pealt üldse tekkisid valetamised ja tõe eitamised? Inimkond ei ole kindlasti algusest peale olnud selline, kusagil pidi toimuma see nn."plõks", mis lõi teatud meestel tuled põlema. Missugune oleks maailm praegu, kui ei olekski tekkinud valederägastikku? Kas oleks enam vaja kohtunikku, kes mõistab inimese süüdi või süütuks? Ehk ei olekski, sest keegi ei oskaks valetada. Näiteks: Kui keegi varastaks kellegi teise auto ja ta ka kättesaadaks ning tema käest küsitaks, kas tema varastas selle
Ühest vihmapiisast tekkis ookean. Alati on nii, et asjadel on kõigega seos, keegi meist ei saa olla teistest eraldi, meid mõjutavad inimesed ja otsustused meie ümber ja vahel on nendel lumepalli efekt või siis vihma efekt, et sajab ja sajab ja lõpuks on uputus, pärast aga öeldakse, et ma ei tea midagi, ma olin puu otsas kui pauk käis - see on vale. Igast terast sõltub, kui hea tuleb leib või tilk tõrva rikub kogu mee potis. Petmised, valetamised, tapmised, röövimised tagajärjeks suured uputused. Alguse saavad ,aga jällegi ühest väikesest teost. Üks vale viib teiseni, teine kolmandani ja nii lõpuni, kuni enam keegi ei suuda vastutav olla oma tagajärgede eest. Ühiskonnas puudub vastutus ja eneseaustus, rääkimata teiste austamisest. Kõigile on teada see, et kus juba on, sinna tuleb juurde ja kuhu oodatakse, sinna jäädaksegi ootama. Samamoodi on ka vihmaga, meil Eestis sajab ja sajab paduvihma, kui kõrbetes
saanud inimesi. On lausa ebaõiglane, et neile on antud elada nii sünge ja murederohke elu, et lõppude lõpuks tuleb isegi neil õigelt teelt kõrvale kalduda ja teha tegusid, mis on siiani olnud täiesti vastuvõetamatud ja väärad, kuid tunduvad ainsa võimalusena pääseda ahelatest ja elada täisväärtuslikku elu. Arvestades, kui ammu on see raamat kirjutatud, tuleb tõdeda, et selline paradokse täis elu, ei ole kuhugi kadunud. Pigem vastupidi. Valetamised, varastamised ja varjamised on saanud tänapäeva elu lahutamatuks osaks. Selles osas on raamatu aeg ning meie aeg samaks jäänud. Ainuke asi on see, et armastust, hoolivust ning abi on küll tänapäeval vähemaks jäänud. Inimesed küll suhtlevad ning näitavad, et see on olemas, kuid sellist tõelist asja enam nii väga pole, kõik on siiski omakasu peal väljas ning enamasti mõeldakse, kuidas ise hakkama saadakse. Ent varsti raugeb ning vaikib loodusemäss
annaabi.ee 
