V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
tundsid head meelt, et saavad varsti õhtust süüa. Isegi kitseke mökitas rõõmsalt. Ta tahtis
oma käskijanna poole joosta, oli aga pingi külge seotud.
Oli juba päris pimedaks läinud. Küünlad, mille arvu polnud suurendatud, ei suutnud isegi
saali seinu valgustada. Videvik mähkis kõik asjad nagu uttu, millest vaevalt mõned apaatsed
kohtunikunäod välja paistsid. Saali teises otsas otse nende vastas võis tumedast taustast
hädavaevalt eraldada üht ebamääraselt valendavat täppi. See oli süüalune.
Ta oli kuidagi oma pingile tagasi jõudnud. Charmolue oli pidulikult oma toolil istet
võtnud, nüüd aga tõusis ta püsti ja ütles, ilma et oma kordamineku-uhkust palju välja oleks
lasknud paista:
«Süüalune tunnistas kõik üles.»
«Mustlastüdruk,» küsis eesistuja, «te olete siis oma süüd üles tunnistanud: nõidumised,
prostitutsiooni ja Phoebus de Chäteaupers'i tapmise?»
Tütarlapse süda tõmbus kokku. Oli kuulda, kuidas ta pimedas nuuksus.
305
annaabi.ee 
