Juhan Liiv
mõtestatus.
Loodusluule
Juhan Liiv veetis oma lapsepõlve Peipsi kalda äääres. Tema nukrasse argipäeva tõi
rõõmu võimalus viibida maalilises koduümbruses. Juba lapsena armastas Liiv
üksindust. Tundide kaupa võis ta üksi mängida oja ääres, luusida heinamaal ning
metsas ja kuulata lindude laulu. Ta suurimaks unistuseks oli aga Peipsi, mis paistis
puude latvade tagant. Unustades kogu ümbruse vaatles Liiv mäeseljandikult Peipsil
valendavaid purjeid. Eriti õnnelikuna tundis Liiv end karjapõlves, millal ta igatsustel
ja rõõmudel polnud piire. Ta unistas karjapoisina olematuist kuningriikidest ja
metsakohinas kuulis ta vaimude salapärast muusikat.Liiv vaatles looduse pisiasju ja
suhtus neisse kui endasugustesse. Tema loodusluules ei ole võltsina tunduvaid
kirjeldusi, mis tihti kipuvad sattuma luulesse, kui kirjanik ei suuda loodusele piisavalt
lähedal viibida