Sünnipäevaluuletus tüdrukule. (18a) Sa olid pisikene armas plika, kel päiksetäpid põskedel reas. Sul mõni hammas suust puudu oli ikka ja valendavad patsijupid peas. Sa märkasid kõike, milles peitus ilu, ka põllulillele sa tahtsid teha pai. Nii õrnalt üle samblatuti silud ja imestad, kust lepatriinu täpid sai. Mis sest, et lapsepõlv on jäänud selja taha, mis sest, et rohtu kasvand liivakast. Sa ikka julgelt hoia õnnepäikest süles, et möödunud mängud jääksid mängumaaks. Õnnesoove Õnnesoove suuri, Õhtuks magusaid huuli, Et sinu kleit ja kingad , Niidaks ära terve maa ja ilma. Sünnipäev
Kevad Mine, mine lumekene, kao kiiresti, tule, tule, kevadekene, tule rutusti! Nii kevade põgeneb talve eest, nii tali läheb kevade eest. Üle laane lootus huikab, üle oru ootus huikab. Siis kõik väljad valendavad ja kose kohin tõstab häält. Soos puude all on hämarus ja märjad oksad ripuvad. Ma vaatan, ei sõna ma ütleda saa, mu süda on õnne täis ja lõpmata. Paistab päike üle nõmme, üle liivase, sätendab ta üle nõmme sinitiivase. Siis vaatan taeva põue, küll virvendab ja hiilgab päike ja liblikas lehvib puude vahel ja kõlab ööbiku hääl. Ja ühes hõiskab rõõmus linnukoor, kui langeb roheline leheloor.
Veekraanist ilmus neiu, kes nuttis nagu purskkaev. Astudes õue, nägi Andres juhtumit, mida ei saa unustada, nii ootamatu oli see. Jüri, minu tuttav väitis, et varguse varjamine on niisama hull, kui vargus ise. Edasi, Kentuki poisid, valu punanahkadele! Sealpool aga kuhu oli suunatud retk, haigutas taevarannal vastu läbitungimatu pimedus nagu suur põhjatu haud, mis oli pärani ajanud oma määratud lõuad, et neelata endasse kõik : teel kihutav kõrb, hämarduvad metsad ja valendavad põllud. 5. Jüripäev, Hea Lootuse neem, Jüriöö ülestõus, ajaleht Meie Meel, kauplus Laste Maailm, soome kelk, Tartu Maraton, Eesti kroon, tartlane, Maarjamaa Risti orden, Riiklik Akadeemiline Meeskoor, kaeraküpsised, Suure Vankri tähtkuju, Kõverkaela- Juku, Lennartmerelik, ansambel Kuldne Trio, Valge Daami muusikapäevad, Paksu Margareta torn, raamat Jumalaema kirik Pariisis, Tallinna Ülikooli matemaatika õppetooli lektor. 6. Tema lootus õigeks ajaks kohale jõuda kadus, nähes
ees on pikk suvepuhkus. Nii Koidulale kui ka Liivile on kevad looduse ja ka inimeste taasärkamise ning alustamise aeg, vaid teema käsitlus on veidi erinev. Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu. Koidula stiilist tunneb ära piiritu igatsuse, mis on sõnadesse pandud väga kaunilt ja voolavalt, samas aga lihtsalt. Kirjanike luules on kevade saabumist kirjeldatud kui rõõmu ja lootuste aega. "Siis kõik väljad valendavad, / lahti iga lille silm, / järvel lained helendavad, / ilus päiksepaisteilm. / Siis kõik kaua kannatavad / nupud rõõmu-silmavees, / eluvaimud lehvitavad: / kevade on meie ees." Siin räägib Liiv, et kevad toob rõõmu ja eluvaimu. Ta suudab anda edasi reaalsuslähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja kaunidusest, mis loob endalegi hea kevadmeeleolu. Lydia Koidula luuletus "Kuningas kevade" on eelnevale suhteliselt sarnane:
õpetaja troonis poodiumil oma suurel toolil, selja taga klassitahvel. Ta näis kaunis pehme olevat. Kolmel pingireal mõlemal pool ja kuuel otse tema ees istusid linnakese tähtsaid isikud ja õpilaste vanemad. Temast vasakul, linnakodanike pinkide taga, oli ruumikas ajutine lava, kus istusid õpilased, kes pidid osa võtma õhtustest ettekannetest: talumatu ebamugavuseni puhtaks pestud ia riietatud- väikesed poisid, kohmakad suured poisid, lumehangedena valendavad tüdrukud ja noored daamid lõuendbatistis ja musliinis, silmatorkavalt teadlikud oma paljaist käsivartest, vanaemade põlistest ehetest; roosadest ja sinistest lintidest ja juustesse pistetud lilledest. Kogu ülejäänud kooliruumi täitsid ettekandeist rnitte osa võtvad õpilased. Ettekanded algasid üks pisike poiss tõusis püsti ja deklareeris arglikult: «Ei lootnud te, et väike mees võiks seista laval rahva ees» jne., saates oma sõnu piinlikult täpsete ja kramplike
annaabi.ee 
