Stepihunt
nende saalide atmosfääri. Selle muusika lüüriline pool oli imal, ülesuhkrustatud ja lausa nüretas
sentimentaalsusest, teine pool oli metsik, isemeelne ja jõuline, ning ometi kõndisid mõlemad pooled
naiivselt ja rahumeeli koos, moodustades terviku. See oli languse muusika, samalaadne muusika
pidi olema viimase keisri aegses Roomas. Bachi, Mozarti ja tõelise muusikaga võrreldes oli ta
loomulikult sigadus aga seda on kogu meie kunst, kogu meie mõtlemine, meie valekultuur, kui
võrrelda seda tõelise kultuuriga. Temas on sugemeid neegrist ja sugemeid ameeriklasest, kes tundub
meile eurooplastele kõiges oma jõukülluses nii poisikeselikult värskena ja lapselikuna. Kas muutub
selliseks ka Euroopa? On ta juba sinna poole teel?" (lk 34) (Selgituseks: Stepihunt jäi dzässi
kuulama).
,,Aga niimoodi raginal asja kallale minna see oli minu jaoks liiga kiire ja käre, ja ma