Ühel hommikul istus noormees köögis, laua taga ja jõi kohvi. Ühteäkki tuli talle geniaalne idee pähe: mis siis kui ta palkaks ennast nt härra Savisaare stilistiks/abistajaks ja Preili Ansipi abistjaks/stilistiks ja kui nad osutaks mõlemale poliitikule sama palju abi ja samad riiete disainid. Helistas siis oma tuliuuelt Nokia telefonilt Preilile, kes oli kohe nõus. Nad leppisid kokku, et kahe tunni pärast saavad nad Viru Keskuses kokku, et sõita Lasnamäele valedokumentide järele. Mõeldud, tehtud. Noored jõudsid koju tagasi alles hilja õhtul, sest valedokumentide tegemine võttis neil kaua aega. Samuti pidid nad ostma igasuguseid erinevaid stiiliajakirju ja stiilipäevikuid, sest et pidid nad ju kuidagi tõestama poliitikutele oma stiilseid oskusi. Järgmisel päeval pidid nad teostama oma mõeldud plaani ja õhtul kokku saama. Kell 20.00 said Noormees ja Preili noortekohviku Eat'i ees kokku, tellisid söögid ja
Kogumiskohaks määras ta PõhjaVenemaa, kus 1918. aastal olid Lääneliitlased maale tulnud. Laidoneri kava järgi loodi seal Eesti Leegion, mis pidi olema sümboolseks märgiks selle kohta, et Eesti võitleb koos liitlastega. Saksa okupatsiooni lagunedes olnuks Eesti Leegioni taasloodava sõjalise jõu tuumikuks, kuna sakslased saatsid 1918. aastal eesti rahvusväeosad laiali. Laidoneril õnnestus luua ulatuslik põrandaalune võrk, mis varustas kogunemiskohta suunduvaid mehi valedokumentide, raha ja instruktsioonidega. Paari kuu jooksul toimetas Laidoner PõhjaVenemaale umbes 200 eesti sõjameest, kellest formeeriti Prantsuse ekspeditsioonikorpuse juurde Eesti Leegion. Laidoner oli kindlalt veendunud, et Saksamaa saab sõjas lüüa, millele järgneb paratamatult Nõukogude Venemaa kallaletung Eestile. Petrogradis olles hakkas ta põranda all tegutsedes looma Eesti sõjaluure agentuuri. Laidoneri soovitusel ja juhatusel asusid mitu eesti ohvitseri teenima punaväkke
annaabi.ee 
