Brockmann, Fleming
teistega) ning esimestest katsetest kirikulaulude eestindamisel 1636, lükkas Brockmann siiski kuni 1638. aastani
kõik pakkumised pastori ametikohale tagasi. Alles 1639 loobus Brockmann gretsistikaprofessuurist ja võttis H.
Stahli järglasena vastu Kadrina pastori koha. Tallinnast lahkumisel pidas ta 1639. a. veebruaris gümnaasiumis
ladinakeelse humanistlikus traditsioonis hüvastijätukõne ,,Discursus Valedictorius /.../ de natura et
constitutione historiae"(,,Lahkumisarutlus ajaloo loomusest ja avaldumisvormidest"). Kadrina-perioodil
lisandus R. Brockmannile järjest uusi kirikuameteid: 1642 sai ta Eestimaa konsistooriumi assessoriks, 1643
Virumaa praostiks, 1645 Uue Testamendi tõlkekomisjoni liikmeks. Sellest tulenevalt muutus tema loodud
kirjavaras ilmalik juhuluule ilmselt teisejärguliseks, kuigi ka Kadrina-aja juhuluuletustes jätkus temale juba
annaabi.ee 
