suuremad kui asjakohaste küsimuste korral. Kui see nii ei ole, üritab küsitleja panna küsitletavat panna üles tunnistama. Polügraafe kasutatakse kõige laialdasemalt täidesaatva võimuga seotud organisatsioonides, sealhulgas ka kohtutes. 1990. aastate algul määrasid Tartu kohtunikud polügraafteste, kuid enam seda teha ei tohi. See on tingitud just sellest, et need testid pole nii raudkindlad, kui sõrmejälg või DNA. Politseiuurijad kasutavad valedetektoreid aga edukalt. Vägisi aga kedagi ei testita. Aparatuuri kasutavad ka näiteks advokaadibürood ja eraisikud. Kõige enam kasutatakse valedetektoreid USAs, Iisraelis, Jaapanis, Türgis ja Lõuna-Koreas. Valedetektorite usaldusväärsuse üle on olnud tulised vaidlused. Erinevates allikates on valedetektori usaldusväärsusest erinevad andmed ja protsendid. Politseiajakirjade kohaselt on polügraaftestid õiged enam kui 90% juhtudest. Artiklites aga, mida avaldavad psühholoogid
Edukas valetamine on väga keeruline ,,Edukas valetamine on väga keeruline'' annab autor ülevaate sellest, et kõik räägivad iga päev valgeid valesid. Näiteks politseinikel võiks olla alustuseks piisavalt objektiivset infot, kahtlustatava isiku kohta võiks samuti olla rohkem tõendeid. Kahtlustatav peaks mõtlema, kuidas ta suudab oma valedega politsei ära petta. Valedetektoreid saab ära petta hingamise ja meeleseisundiga. Kui inimene räägib enesekindlalt, ei ole segaduses ega närvitse ning jääb rahulikuks, siis võib ta rahus edasi valetada. Võib julgelt öelda, et poliitikud ja tõde ei sobi omavahel kokku. Kehakeel mängib palju rolli valetamises, osad on rahulikud aga mõned hakkavad nihelema, käsi väristama, punastavad vms. Oluline on see, et saadakse teada tõde, mitte koheselt süüdistamine.
annaabi.ee 
