V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Ta on viiekümne leegioni ülem. See on
tõesti tema! Tunnen ta ära. Vahel on tal seljas türgi laadi kuldkirja riided.»
«Kus siis meie Bellevigne-de-1'Etoile on?» küsis Clopin.
«Surnud,» vastas üks naine.
Andry Punane hakkas idiootlikult naerma.
«Jumalaema annab Haigemajale tööd,» ütles ta.
«Kas siis seda ust kuidagi ei saa sisse lüüa?» hüüdis Argoo kuningas jalga vastu maad
põrutades.
Mustlaste hertsog osutas kurvalt kahele keeva tina valangule, mis ikka veel mööda musta
fassaadi pikkade fosforheietena alla nirisesid.
«On varemgi juhtunud, et kirikud ise vastu panevad,» seletas ta õhates. «Sellest on
nelikümmend aastat tagasi, kui Hagia Sophia kirik Konstantinoopolis * kolm korda järjest
Muhamedi kuu eneselt maha virutas, raputades oma kupleid nagu pead. Guillaume de Paris,
kes selle kiriku siin ehitas, oli ju nõid.»
«Kas me siis peame tühjade kätega ära minema nagu sandid maanteelt?» küsis Clopin. «Ja