Muinasaeg
aga olnud ühe linnusega kihelkondi (Mahu, Askele) või kihelkondi, kus linnus paiknes
vaid selle ühes nurgas (Lemmu), samas ei puudunud ka täiesti ilma kindlustusteta
kihelkonnad.
Lätlaste ja liivlaste kohta on andmeid, et eksisteerisid nn linnusepiirkonnas so
asutusalad, mis ühiselt hoolitsesid linnuste rajamise ja ülalpidamise eest ning ohu
korral seda kasutasid. Eestis võib neid samastada maksupiirkondade ehk vakustega,
mille jälgi võib leida juba pronksiajast.
Valter Lang on muististe paiknemise ja kirjalike allikate võrdlemisel jõudnud tulemuseni,
et linnuste ja linnustepiirkondade võrk erines kihelkondade omast, st tegu oli kahe
erineva struktuuriga, mis maastikul vahel võisid kattuda, enamasti aga mitte. Kogu
olemasolev teave muinaskihelkondadest pärineb kirjalikest allikates, arheloogilisele
materjalile tuginedes ei ole kihelkondade olemasolu seni tuvastatav.
Valter Lang eristab 13
annaabi.ee 
