V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
vihaselt otsa vaatas. Phoebus näis mõne sõna ütlevat, mida mustlastüdruk muidugi ei
kuulnud, ja mõlemad kadusid kiiresti palkoni klaasukse taha, mis nende järel sulgus.
«Phoebus!» kisendas ta meeleheitlikult. «Kas siis kai sina seda usud?»
Kummaline mõte käis tal peast läbi. Talle tuli meelde, et ta mõisteti ju surma Phoebus de
Chäteaupers'i tap mise pärast.
Siiamaani oli ta kõike talunud. Kuid see viimane hoop oli liiga ränk. Ta langes liikumatult
maha täna-vakividele.
«Kähku!» ütles Charmolue. «Tõstke ta vankrisse, aeg on lõpetada!»
Keegi polnud veel märganud imelikku pealtvaatajat kuningate raidkujude galeriil üleval
otse portaali terav-võlvi kohal. Too pealtvaataja oli kõike siit ülalt jälginud niisuguse
ükskõiksusega, nii õieli kaelaga, nii inetu näoga, et kui ta poleks kandnud punast ja lillat
värvi riietust, siis oleks võidud teda pidada üheks neist kivi koletistest, mille lõugade vahelt
annaabi.ee 
