Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
muutusi tinginud asjaolude laiema kultuuritausta avamine.
Oma uurimustöös analüüsin ka Tallinna kalmistute hauakivide sümboolikat. Hauakivide
graveering on kunst, mis alistub ajale. See muutub samuti ajas nagu näiteks keel, tavad ja mood.
Püüan tõlgendada hauaplaatide traditsiooniliste sümbolite tähendust eelkõige mütoloogiliste,
folkloristike ja usundiliste aspektide kaudu.
Matmiskombestik kuulub kultuuri süvakihtide hulka, moodustades surmakultuuri olulisima osa.
Välisest küljest on matusekombestik väga konservatiivne rahvatraditsioonide haru, mis pole
oluliselt muutunud alates ristiusustamist. Üksikuid olulisi muutusi Eesti matusekombestikus võib
märgata alles alates 1950. aastate keskpaigast, mil käibele tuli termin ,,nõukogulik kombetalitus"
(Järve 2007: 3). Sisemisest küljest on rahvatraditsioonid aga paindlikud, seostudes ühiskonna
vajadustega