Pulmad peiukodus
toonud (ajumees, kirstusõitja). Põhja- Eestis oli tuntud nn. vakatants. Iga veimekimbu
saaja pidi hüppama või kirstumehega (~kaasanaisega) tantsima. Ilmselt uuemaks
veimevaka jagamise kombeks oli raha nõudmine andide eest. Ükshaaval kutsuti
pulmalisi ette ja kõik pidid raha panema.
Lääne-Eesti kihelkondades kõneldi mitte enam vaka jagamisest, vaid vaka
müümisest. Kohati oli ettenähtud rahasummagi. Kursi kihelkonnast teatakse, et
vakaraha oli täite andide puhul kaks rubla. Siin oli tegemist kahe iseseisva tava
vakajagamise ja rahakorjamise omalaadse kombinatsiooniga. Võimalik, et kahe
kombe liitumist on põhjustanud ka vaka lunastamise tava tuhmumine ja selle
ülekandumine veime lunastamiseks.
Kollektiivse abistamise peamiseks vormiks pulmades oli rahakorjamine.
Pulmarahvalt noorpaari heaks rahakorjamise komme sai ilmselt laiema ulatuse alles
19. sajandil seoses jõukuse kasvuga külas
annaabi.ee 
