Eduard Viiralt
aastate alguse laadis, eriti vasegravüürides ja uuritsaga viimistletud ofortides on rohkem
sugulust 17.-18.sajandi gravööridega kui kaasaegsetega. Õilis ja peen tehnika, nagu kunstniku
üha rafineeritumaks muutuv stiilgi ühtaegu toovad esile ja tasakaalustavad ainestiku
vulgaarsuse, rõhutavad kunstniku distantsi viimase suhtes.
Võidutsev lihalikkus, meeleline kirg mängib Viiralti silmis kaasa ka vaimsete väärtuste
loomisel, andes looja ekstaasile, ülevatele pürgimustele groteskse vajundi(monotüüpia
,,Skulptor"1927; monotüüpiad viiuldajast, 1931; ,,Maalija", 1931, ofort, vasegravüürr, jt.).
Programmilistena mõjuvad kunstniku 1928.aasta ofordid ,,Seltskond" ja ,,Sööming", kus
võtmekujundina esineb alasti lapsuke allakäinud tüüpide seas.
Näib, nagu oleks 1920.aastate Viiralti areng pikk tee mäkke, mille tipuks on 1930.aastate
alguse võimas töödekolmik ,,Põrgu", ,,Kabaree" ja ,,Jutustaja". Kunstniku kujutluslennu
annaabi.ee 
