Kõnetegevuse psühholoogia
saa ka sellest rääkida/ümber jututsada/ või lihtsalt pähe õppida.Kõne arengu seisukohalt
on tähtis:1) Mida ta aru saab, kui ta kõnet kuulab? (mõistmine on oluline).
Kõne abil me reguleerime oma tegevust. Aga kui plaju me seda reguleerimist õpetame
üldse? Aga kui regulatsiooni ei kujune, siis ta teeb seda, mis tal on meelde jäänud kuskilt
lihtsalt/automaatselt/ei mõtle.
Kaasamine erivjadustga õpilastel ei ole Karlepi järgi väga hea asi, sest need õpilased
vajadvad rohkem tähelepanu suunamisy, aga sageli õpetajale ei ole vajalikku aega ja
tähelepanu , et temaga tegeleda piisavalt, mis ta vajab. Lapse arengupotesniaal ei arene
siis nii palju välja, kui võiks , kui lapsele pühendada rohkem
aega/tähelepanu/individuaalsust.
Psühholivgvistiku tegeleb ka veel kultuurimõjust kõnest arusaajale. Nt nägid mereääres
kena neiut, ta oli palja peaga. Aga kui araablasele oleks seda öeldud, siis tema jaoks
poleks see normaalne olnud
annaabi.ee 
