Kasvatus eri kultuurides
indialase igapäevaelu ja käitumise tema päritolu ja sotsiaalse kuuluvuse järgi.
Iidsel perioodil puudusid üldised kasvatusprintsiibid- ei kasvatatud üldiselt õiget ja head
inimest. Manu seadused rõhutavad just eri seisuste kasvatamist. Eri seisuse esindajal oli
igaühel oma kindel koht ja eluprogramm ning sellega koos ka oma käitumisviis
ühiskonnas.
Seega oli kasvatusideaal diferentseeritud: braahmanile oli oluline puhtus ja õiglus,
ksatrijale mehisus ja julgus, vaisjale töökus ja suudrale alandlikkus. Nende nõudmiste
kohaselt eri sotsiaalseid gruppe kasvatatigi.
Kasvatuses oli tähtis inimest kujundav tegur arvukate rituaalide selgeksõppimine ja nende
pidev kasutamine. Kasvatuse seisukohast oli üks olulisemaid rituaale pühitsemisrituaal
upanajana, mille pidi braahmani laps sooritama kaheksandal eluaastal, ksatrija laps
üheteistkümnendal, vaisja laps aga kaheteistkümnendal eluaastal.
Manu seadused soodustasid igati tarkuse- ja teadmishimu