Koidula luule analüüs Kiindumus isamaasse: ,,Mu isamaa on minu arm!" Mu isamaa on minu arm, Kel südant annud ma, Sul laulan ma, mu ülem õnn, Mu õitsev Eestimaa! Su valu südames mul keeb, Su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb. Mu isamaa! ,,Sind surmani!" Snd surmani küll tahan Ma kalliks pidada, Mu õitsev eesti rada, Mu lehkav ismaa! Mu Eesti vainud, jõed Ja minu emakeel Teid kõrgeks kiita tahan Ma surmatunnil veel! ,,Kaugelt koju tulles" Eestimaa,Eestimaa- Kes mind võtnud üles kasvata! Eesti leib, mul üksimagus maitsed- Eesti piir , mind üksi kindlast kaitsed- Tänu Isale, et tereta Võin sind jälle, kallis isamaa! Kiindumus eesti rahvasse: ,,Sind surmani!" Kuis on su pojad vagad, Nii vaprad, tugevad ! Nad õitsvad nägusad! Ja sinu tuul ja päike Sind õitsel hoiavad, Ja kõrge kotka tiivad Kuis hellast katavad! ,,Teretamine"
ja su valest kadund armuke.
Eesti Raamat, Lydia Koidula ,,MU ISAMAA ON MINU ARM", lk 52
13
Jutt
<
ojalained voolavad veel ruttu
minu valust räägivad nad juttu
ja su valest kadund armuke.
17
Jutt
<