19. sajandi poliitilised ja majandusõpetused
rõhutas üksikisiku põhivabadusi. Liberaalide hulka kuulusid ka kuulsad prantsuse ajaloolased
Guizot, Thierrz jt, kes uurisid Suurt Prantsuse revolutsiooni, koostades ajalookäsitlusi ning
võtsid kasutusele mõiste klassivõitlus. Klassideks nimetasid nad suuri, vastandlike huvidega
inimrühmi, näiteks feodaale ja talupoegi.
Suurbritannias pooldasid liberaalset ideoloogiat viigid, kelle partai nimetati 1839. aastal
Liberaalide parteiks.
Romantism oli 19. sajandi I poole vaimusuund kirjanduses, kunstis kui ka inimeste
maailmanägemises. Romantism oli vastand valgustusaja ratsionalismile, sest romantism
rõhutas suuri tundeid ning suurendas huvi looduse vastu. Romantikud tundsid huvi mineviku,
eriti keskaja vastu, tundes vastikust kaasaja vastu. Romantilist huvi mineviku vastu
süvendasid ka rahvuslikud liikumised. Samuti tunti huvi eksootiliste maade vastu, mis aitas
kaasa näiteks Egiptuse hieroglüüfide desifreerimisele.