Mõtte mõttest
Rene Descartes põhjendas läbi metoodilise kahtluse, et mu vaim on mõtleva asjana
olemas. Descartes oli dualist, ta uskus, et keha ja vaim on mõlemad olemas ja
mõjutavad vastastikku teineteist.
Leibniz püüdis keha ja vaimu kooskõla seletada jumalaga.
Empirist Berkeley aga kahtles materiaalsetes kvaliteetides. Ta seletas asitingute
olemasolu ja korrapära Jumala tegevusega. Järjekindel empirism võib VF-is viia
solipsismi: olen vaid mina, kõik muu on minu aistingud.
Hobbes kirjeldas vaimuprotsesse kui fantasme: niiviisi tajume me ajuprotsesse.
Seda seisukohta arendas edasi epifenomenalist Thomas Henry Huxley (1825-1895). Ta
arvas, et teadvuse seisundid on põhjustatud kehade füüsikalistest protsessidest, mis
avalduvad nn epifenomenidena. Vaimu kui sellist siuliselt pole, see on vaid näivus.
Psühholoogias lõi John Watson (1878-1958) biheivioristliku käsitluse märksa varem, kui
see mõiste tuli filosoofiasse.
annaabi.ee 
